Eesti muinasjutud

Nagu me juba kirjutasime, eesti muinasjuttude varamus on esindatud loomamuinasjutud, imemuinasjutud, legendilaadsed muinasjutud, novellilaadsed muinasjutud ja muinasjutud vanapaganast. Muinasjuttude populaarsemad tegelased on abivalmis vaeslaps, tige võõrasema, tõrjutud noorem vend, mets- ja koduloomad.
Siin sa leiad mõned eesti muinasjutud. Muinasjutud on esitatud nii, nagu neid omal ajal räägiti või kirja pandi.

MISPÄRAST EI ELA VALASKALA PEIPSI VEES?
Tema on tahtnud tulla Peipsi vette. Aga kiiss on lähnud talle vasta jõe lahkmele, et: "Sõber, ära mine sinna, sinust ei ole sääl midagi üle jääda. Mina olin palju tugevam. Mul oli seitse sülda silme vahel. Aga vaata, miskene luu-kondine ma nüid olen. Ega sinusugusest ei jää ühtegi üle, kui juba mina niisugune olen!"
Vaalaskala käänis ümber ja läks kohe merde tagasi.

KIHULASED HOBUST MURDMAS
Üts hopõn sei ütel ilusal suvõ-õdangul(1) üte niidü tsori(2) pääl, miä mõtsast sisse oll piirat.
Tuul, niu kunagi vaiki õdangul, oli kihulaisi hirmus pal'lo ja kõk tükke vaese hobõsõ pääle. Küll hopõn kannatas edesi süvven, kuna tä jo' kihulaisi mitundsada uma hannaga kuulus lei(3). Sõski, mis tõõsõ kihulasõ tuust huulva? Murdva uisku, niu üsäga' pääle.(4)
Hopõn, näten, et asi jo liialõ lätt minemä, lask maha ja väherdäs. Kihulasõ, kiä sõs, ku' hopõn maha nakas laskma, veedükese niu kohmõtus õnõ saije(5), saije niu julgõmbas õnõ ja murri vahtsõst(6) suurõmba julgusõga hobõsõ manu.
Oli hopõn uma jao külalt väherdänü, karas ta üles ja raput hinnast tublistõ kõgõst maast ja muust kraamist, miä väherden külge nakati(7), puhtas. Õkva8 ku' olõs kihulasilõ nuiaga pähä lüüd, tagasi(9) nä kaugõmballõ ja lintsi(10) ütstõõsõst läbisegi esihinne(11) [vahel] kõnõldõn: "Oll mehi, lõppi(12) mehi. Mahavõtmine es olõ suur asi, a' ellu võtta - tuu um jo rasõhõp(13). Olõs meid viil üts miis rohkõmb olnu, sõs olõs mii tä elu kah võtnu!"Seost aost(14) pääle umma küll kihulasõ ni mõnigi kõrd hobõsõ maha murdnu, a' et näil õks ega kord ütte miist puudus oll, selleperäst um ka õnnõkaupa hopõn ega kõrd ellu jäänü.
SÕNASELETUSED
1 õhtul
2 kitsas, mäda niiduriba (metsa vahel)
3 surnuks lõi
4 murravad rüsinal nagu sülega peale
5 veidike nagu kohmetanuks aga said
6 murdsid, tungisid uuesti
7 mis väherdades külge hakkas
8 otsekui, justkui
9 taganesid
10 lendasid
11 iseenda
12 lõppes, sai otsa
13 raskem
14 sellest ajast

VAENE TÕNU
Ükskord elas ühes kuningalinnas mees, keda teised vaeseks Tõnuks kutsusid. Ta ise polnud küll selle nimega rahul, aga ta ei võinud ka midagi sinna parata, et teda nõnda kutsuti. Ükskord juhtus kuningas temal linnas vastu tulema, ta teretas kuningat, kuningas võttis tervise vastu sõnadega: "Tere, tere, vaene Tõnu!"
Tõnu ütles: "Aus kuningas, kas sa võiks mulle seda ütelda, mikspärast mind vaeseks Tõnuks kutsutakse? Kas mina siis üksi vaene maa pääl olen, ja palun õpetada, kuidas ma rikkaks saada võiksin."Kuningas käskis Tõnu enese järele tulla ja Tõnu käis kuninga taga kuni uhkesse kuningalossi. Seal tõi kuningas suure hulga paksusi raamatuid välja, istus maha ja ütles Tõnule: "Ma tahan neist raamatutest otsida, kus sinu õnn on, või pole sa oma õnne kohta veel mitte juhtunud." Kuningas sirvis raamatuid juba hulk aega, aga vaese Tõnu õnn ei tulnud kuskiltki nähtavale. Seal tuli kuninga ainus tütar uksest sisse ja küsis hulka raamatuid isa ees nähes: "Mis sa otsid, isa, nende raamatute seest?"
Kuningas kostis: "Otsin, kuida vaene Tõnu võiks rikkaks saada."
Siis ütles tütar: "Armas isa, sa oled niisama rumal kui Tõnugi, sest ega inimese õnne raamatutes ei ole, seda peab inimene ise siin maa pääl otsima, ja kui tal enesel teda ei ole, vast on siis ta tema naisel ja lastel."
Kuningas vihastas väga oma tütre ütlemise peale ja ütles:"Oled sa nõnda tark, siis pead sa vaese Tõnu naiseks saama ja ma tahan näha, kas tal on siis õnne rohkem kui enne. Sa oled küll kaua minu juures elanud, kaasa ei saa sa midagi ja pead paljalt(1) Tõnule minema."
Tütar pidi isa käsku kuulma ja jäi Tõnu naiseks.
Tõnu oli ühe rikka mehe teenistuses, kelle laevad käisid võõral maal kaupa vahetamas. Tõnu palus peremeest, et see talle palka juure lisaks, aga [peremees] ei võtnud teda kuuldagi. Vaene Tõnu pidi endse palgaga teenima; ta läks nukra meelega peremehe juurest laeva peale, sest seal algas valmistus sõidu vastu võõrale maale. Pea oli kõik valmis ja kui peremees laeva peale jõudis, vinnati ankrud üles ja laevad läksid kui luiged laialise vee peale.
Mõne päeva pärast, kui nad rannast ju kaugel olid, jäi laev äkisti hea tuule käes seisma ega liikunud enam sammu paigalt. Küll otsiti viga, aga asjata, midagi ei leitud. Viimati sundis peremees madruseid alla vette minema vaatama, mis laeva kinni peab. Madrused kartsid uppumist ja panid vastu. Peremees pahandas ennast ja ütles: "Teie loodate igal hädaajal Tõnu peale ja tahate, et tema kõik peab ära tegema, ehk ta küll teist vähem palka saab."
Kui keegi neist ei tahtnud vette minna, tõotas peremees ühe laeva sellele kinkida, kes selle lahti oleks päästnud. Siis ütles Tõnu: "Ma lähen alla ja päästan lahti." Varsti ronis ta laeva nina mööda alla ja nägi seal kaks meest vee sees laeva kinni hoidvat. Tõnu käratas neile: "Mis te hoiate sellest laevast kinni, mis teil temaga tegemist on?"
Mehed vastasid: "Meie läksime kahekesi vaidlema, kumb kallim on, kas raud või vask, ja et me sellega ise õigeks ei saanud, sellepärast hoidsime laeva kinni, et mõni alla tuleks ja meile õigust mõistaks. Ja et sa siia oled tulnud, siis ütle meile nüüd õigust."
Tõnu ei mõtelnud kaua ja ütles: "Teil on mõlemil õigus: ehk küll vask rauast kallim on, on selle eest raud vasest tarvilikum, nagu siin laevagi küljes teda näete olevat."
Mehed said selle üle väga rõõmsaks, et neil mõlemil õigust on, ja ütlesid: "Et sa meile õigust oled mõistnud, siis kingime sulle ühe kanamuna-suuruse kivi; sel kivil on niisugune võim, et ta pimedas valgust annab."
Tõnu tänas ja ronis laeva laele ja laev lendas jälle edasi.Peremees täitis oma tõotust ja kinkis Tõnule ühe väiksema laeva. Tõnu läks selle peale ja oli seal peremeheks. Hea tuule abil said nad peagi võõrale maale, kus kaup pidi vahetatud saama. Teised neli vahetasid oma kaupasid, aga Tõnu puhkas rahulisti, nagu poleks tal midagi tegemist olnud. Seal tuli kapten, kes võõrast linna käis silmitsemas, laeva peale ja äratas Tõnu üles. Tõnu kargas maast üles ja läks otsekohe selle maa kuninga juurde ja näitas seda muna, mis ta oli kingituseks saanud, ja rääkis talle, mis eest see kingiti. Kuningas vaatas kivi ja ütles: "See kivi on palju väärt ja kui sa teda tahad ära anda, siis annan ma sulle selle eest nelikümmend miljoni rubla, ja et sa kohut nii õigesti oled mõistnud, siis kingin ma sulle kindrali au, riided, kuldvöö ja mõõga."
Tõnu müüs kivi kuningale ära ja sai rikkaks kuulsaks meheks. Nüüd laskis kuningas laevast kaupa välja tuua ja seda siidiga ja sametiga täita. Ja kui laevad täis said, siis sõitis vaene Tõnu kuninga tõllas nelja hobusega sadamasse laeva juure, kus teda ükski ei tunnud ja suure austamisega vastu võtsid. Tõnu andis käsku ja laev hakkas sõitma.
Mitme päeva järele jõudsid nad õnnelikult kodumaale. Sadama ligidale jõudes anti laeva pealt märki, et laeva peal üks suurem ülem on, ja varsti mürasid suuredtükid linnas kindrali auks. Ja kui kindral Tõnu maale astus, tundis kuningas ta ära, võttis oma tõlda ühes oma tütrega ja sõitis lossi. Kodus ütles ta oma tütrele: "Nüüd ma näen, et see õige oli, mis sa mulle ütlesid."
Kindral Tõnu jäi nüüd oma emandaga kuningalossi elama. Ja kui kuningas surma tundis ligidal olevat, andis ta valitsuse oma väimehe kätte, kes targasti ja ausasti riigi üle valitsema hakkas.
Sõnaseletus:
1. ilma kaasavarata

Palju muud saab lugeda webilehel: http://www.folklore.ee/pubte/muina/antoloogia/